Ühe teise veski lugu I, II

Ühe teise veski lugu I, II

koolutus, liivsöövitus, teravlõige, graveering
34 x 52 x 25 cm

Klaasi mitmetest kihtidest koosnevaid töid olen teinud väljendamaks elu mitmekihilisust, väljendamaks, kuidas ajad ja kohad muutuvuad, kuidas eelnenu mõjutab tänast, kuidas vaatenurk ajas võib muutuda.

Minu vanavanavanematele kuulunud vesiveski (millest räägib töö “Ühe vesiveski lugu”) on oma toimimise ammugi lõpetanud, veel leidub varemeid, veel meenuvad lood.

Teine veski, millest räägib paaristeos “Ühe teise veski lugu”, on rajatud Nõukogude perioodil. Veski sisaldab toonast sisseseadet, masinaid ja mootoreid, aga ta töötab veel. Selle veski rajas minu isa. Sellest veskist tuli esimene toodang 1982. aastal. Sellest ajast alates on veski järjepidevalt töös ja järjepidevalt on seda tööd vedanud minu isa. Tänaseks on veskikompleks laienenud, nt on lisandunud kuivati, isa, vend ja vennapoeg kasvatavad ise vilja. Pärast okupatsiooniperioodi lõppu sai veskist eraomand (ametlikult aastast 1993). Puud, mis veski ümbrusesse algusaastatel istutati on kõrgeks kasvanud, seadmed ja hooned vananevad ning vajavad suurt hoolt.

“Ühe teise veski lugu” I kannab motiive: kirik ja pastoraat järve ääres, väljavõte põlluraamatust, vaade teelt, mis viib veskikompleksini, kuivati sisevaade täis torude ja seadmete rägastikku.

“Ühe teise veski lugu” II kaanab motiive: osa Kilingi-Nõmme/Saarde kaardist, veski sisevaade treppide, punkrite ja veskimehega, veski joonised, pilt veski algusaastatest, vene õigeusu kiriku siluett.

Minu erinevates töödes figureerib aeg-ajalt kirikumotiiv, täpsemalt olen lähtunud kahest kodukandi kirikust – Saarde Katariina kirikust ja Kilingi Püha Nikolai kirikust. Vana õigeusu kirik, mis on tänaseks varemetes, oli kirik, kus ristiti minu vanaema, minu esimene kodu oli selle kiriku lähedal, mäletan, et Nõukogude perioodil oli kirikus mingil perioodil viljahoidla. Sellesama kiriku maadele rajati 1980ndatel isa juhitud veski. Luterikirik ja pastoraat asuvad samas kandis, mõnisada meeetrit eemal, ilusas kohas Saarde paisjärve ääres. Selle kiriku maadele, kunagistele viljapõldudele, ehitati 1970ndatel noorte sovhoosi spetsialistide elamud, millest ühest sai meie pere kodu, sealt olen koolis käinud ja seal üles kasvanud. Luteri kiriku pastoraadis oli Nõmme sovhoosi kontor, ema töötas seal raamatupidajana. Kirikujärv paistis toona koduaknast ja oli üks mu lemmikmängukohtadest.

Ühel skulptuuril algab ja teisel lõpeb Karl Ristikivi luuletus “Ka sisaliku tee kivil jätab jälje”. Selle, isa ühe lemmikluuletuse, olen graveerinud isa käekirja järgides. Nii nagu ka “Ühe veskiveski loo” esipinnal olen järginud oma vaarema käekirja. Tajusin, et püüdes käekirja kaudu minna kellegi teise isikupärasesse tunnetusse, on võimalik tabada midagi ka nende inimeste olemusest, mis ju paratamatult käekirjas väljendub.

Fotod: Mardo Männimägi