Klaas arhitektuuris, potentsiaal klaasis

Klaas arhitektuuris, potentsiaal klaasis

Tiina Sarapu ettekande „Klaas arhitektuuris ja potentsiaal klaasis. Vaateid 21. sajandi Eesti arhitektuursele klaasile ja klaasile avalikus ruumis – õnnestumised, ebaõnnestumised ja potentsiaal” lühendatud kokkuvõte. Ette kantud 10. novembril Kultuurikatlas Eesti professionaalse klaasikunsti 80. aastapäeva konverentsil „Klaas kunstis ja arhitektuuris”.

Loe Sirbist või siit

 

Klaas levib, aga tema variatiivsus on vähene

Klaasi näeb avalikus ruumis iga aastaga enam – fassaadid, ootepaviljonid, tõkked, infotahvlid, kunstiobjektid jne. Suured klaasfassaadid ja nende ühetaolisus tekitavad paljudes inimestes aga võõristust. Üha sagedamini on vaja leida võimalusi valguse filtreerimiseks, läbipaistvuse vähendamiseks, millegi varjamiseks või ka selleks, et klaasi kui ehitusmaterjali muuta mitmekesisemaks, isikupärasemaks, tundlikumaks.

Klaasikunstnike pilk arhitektuursele klaasile on mõistagi teistest veidi erinev. On ju klaas materjal, mida tunneme põhjalikult ja mille töötlemise võimalustele oskame mõelda. Kaasamõtlejateks- ja katsetajateks võiksime olla märksa sagedamini. Jälgin huviga, millist konkreetset klaasi (masstoonitud, peegelduv või tavaline) hoonete ja teiste objektide puhul kasutatakse. Eriti tähelepanelikuks muutun, kui klaasi on veel kuidagi töödeldud – näiteks trükitud, koolutatud või lamineeritud. Klaasi töötlemise võimalused avarduvad pidevalt, kunstnikud pakuvad eksperimenteerijatena sellesse protsessi oma olulise osa.

Hoonete puhul on Eestis seni kõige enam kasutatud siiditrüki võimalust. Näiteks Okupatsioonide muuseum, Euroopa Liidu Maja, ERM ja Superministeerium on hooned, mille puhul on klaasidele valge opaakse värviga trükitud erinevaid mustreid. Kõik need hooned jäävad meelde. Kuid trükitud klaasi kasutamine on neis rohkem või vähem õnnestunud. Kõige problemaatilisem on nn Superministeeriumi hoone (2017, R. Parve, K. Süda, Amhold AS). Valge hoone sümboliseerib autorite sõnul ausust, selgust, läbipaistvust ning inspiratsioonivabadust. Kuid Marko Mäetamm ei osanud oma artiklis veebiajakirjale Edasi põhjendada, miks see hoone tundub talle olevat “Natuke nagu kehval paberil mitte kõige parema printeriga mustvalgelt väljaprinditud”. Kogenud klaasikunstnik vastaks talle, et just läbipaistmatu valge (mis tundub sageli olevat lollikindel valik) toob klaasis esile tuimuse ja üheplaanilisuse, muudab selle elegantse materjali tummaks ja õhukeseks. Valge trükk rõhutab ka misiganes ebapuhtust klaasimassis, kuigi antud juhul on kasutatud vähese rauasisaldusega peaaegu värvitut klaasi. Hoone aknaklaasid on kaetud siiditrükitud rastriga, mis akna ülaosas tiheneb. Trükitud filter püüab ühendada taustvärvitud seinapinnad aknapindadega, et saavutada väljast vaadates võimalikult valge maja. Gradiendiga üleminek on pigem maitse küsimus, kuid loodetud ruloo aseainena see võte ei toimi, vähemasti mitte lõunapoolsetel külgedel ja täispäikeses.
Olen veendunud, et nii mõnegi vea vältimiseks võinuks nii selle kui teistegi hoonete puhul enne otsustamist pidada nõu klaasikunstnikega. Isegi kui tegemist on esmapilgul lihtsate esteetiliste otsustega.

Klaasikunstnike panus

Erinevalt ehituslikust klaasist on klaasikunstnikud avatäidete puhul juba traditsiooniliselt saanud märksa enam kaasa rääkida. Isegi klassikalist tinavitraaži saab tänapäeval sulgeda klaaspaketti ja nii on selle kasutusvõimalused väga laiad. Tulevikku näen aga teistlaadsetes lahendustes.

Näiteks Rait Präätsu töö aastast 2015 Chapelle de Vaissiere’ veinimõisa erakabelis Prantsusmaal. Selles töös on saavutatud suurepärane kokkukõla hoone, aknakujunduse idee ja idee materjalis teostamise vahel. Kokkusulatatud kihtide vaheline klaasimaal meenutab oma jõulise kontuuri tõttu klaasikalist tinavitraaži, ent edastab ilmeksimatult kaasaegse tunde ning rõhutab veelgi tuhandeaastase hoone väärtust. Tasakaal on paigas, väärtustatud on hoone, klaasist kunstiteos on kohal lugupidava ja iseseisevana.

Kai Kiudsoo-Värvi töö (2016) Tallinna Peeter-Pauli katedraali lisab pieteeditundeliselt värvi kirikuinterjööri – lõunaakendel soojad toonid, põhjaakendel külmad. Sulatus-press-meetodil saavutatud reljeefid ja tekstuurid on läbitunnetatud ja kaunid. Kindlasti võiks seda tüüpi klaasilahendust kasutada märksa suuremas formaadis. Kerge optiline moonutus ja läbivaate osaline varjamine on ju see, mida sageli on vaja saavutada.

Klaasobjektide loomiseks avalikku ruumi annab uuemal ajal võimalusi ka nn protsendikunsti seadus. Nendel konkurssidel on klaasikunsti taustaga autoritest seni kõige edukam olnud Maret Sarapu, kelle poolt on loodud vitraaž “Õiekuma” Laitse lasteaeda ja klaasmosaiik “Trepp” ERR uudistemaja seinale, teostamist ootab objekt “Jäämägi” valmivasse Euroopa IT-agentuuri peamajja.

Loetletud tööd on ilmekateks näideteks sellest, kuidas aastatega kogunenud kunstiloomingu kogemus annab kindluse minna kätteõpitud tehniliste lahendustega edasi suuremas mõõtkavas.
Arhitektide, disainerite ja klaasikunstnike süvendatum koostöö võiks saada alguse väiksematest väliruumiobjektidest. Kasvõi bussiootepaviljonidest, kus võime sageli märgat katkikraabitud kleebiskilest tähistusi.

Oma jõududega on klaasikunstnikud välitingimustes siiski katsetanud. Näiteks Eesti Kunstiakadeemia klaasikunsti osakonna 2013. aastal lõpetanud Sandra Allemanni magistritöö “Lihtsate väärtuste monument” Türi Kultuurikeskuse ees. Objektil on mitmevärviline triibustik, triipude vahel tekstina kohalike inimeste eluväärtused. Pean seda noore kunstniku õnnestunud katseks testida klaasitehnikaid väliruumis ja hakkamasaamist suuremate vormidega.
Saksamaal on aastast 2010 Frauenau klaasimuuseumi pargis Eeva Käsperi ja allakirjutanu installatsioon “Näiline ruum”. Installatsioon koosneb kaheteistkümnest kahepoolsest peegelpaneelist, mis paiknevad ringil. Objekt sulandub maastikku ja pakub lastele mängurõõmu ning huvilistele võimaluse suhestuda ruumiga metafüüsilisel moel – liikudes läbi peegelringi näed enese kordusi, kuid ringi keskele liikudes oled keset peegleid, leidmata siiski enda peegeldust.
Ivo Lille ja Eve Koha ühistöö “Iceberg”, mis koosneb sulatustehnikas valmistatud detailidest, on Ivo oma aias samuti kaheksa aastat meie ilmale edukalt vastu pidanud.

Õnnetu rist

Kõige suurem ja olulisem klaasist skulpturaalne objekt Eestis on loomulikult Vabadussõja võidusammas (2009, autorid R. Sternfeld, A. Laidre, K. Kiho ja A. Savi). Algselt kivist planeeritud objekt oleks kivis teostatuna olnud neutraalsem. Kavand otsustati teostada klaasis selleks, et teha mälestusmärk kaasaegsemaks. Arvutirenderdus ja väike makett võisid ju võluvad olla, aga Tšehhi firma San Souci välja pakutud “kleit” – turvaklaasist ja akrüülist kihilised paneelid, millega on kaetud betoonehitis – seda ei ole.

Tehnoloogilisi apsakaid juhtus klaaspaneelidega mitmeid. Kõige kummalisemalt kõlas klaasikunstniku kõrvale väide, et klaasid muutsid värvi. Ilmselt muutis värvi siiski mulliline täidis klaasikihtide vahel. Pimedal ajal võib ju valgusobjekti olla tore vaadata, aga päevasel ajal on rohekashall ja räsitud ilmega monument väga nukker. Lagunemist on näha nii ristiosas kui paneelide silikoonvuukides ja kinnituste katetes.

Mina olen päri arhitekt Karli Luige ettepanekuga see monument ümber kujundada. Kas just igal aastal, aga mingit radikaalset ümberlahendamist see objekt vajab.
Kiirustades ja jõulise läbisurumise tulemusel püstitatud Vabadussõja võidusammas tõi endaga kaasa ka nii otseseid kui kaudseid kahjusid.

Esiteks – jäeti teostamata Eesti reservohvitseride kogu algatatud plaan rajada välisministeeriumi ette nn vastuapanumonument – mälestusmärk neile inimestele, kes võitlesid Eesti iseseisvuse eest võõrriikide okupatsioonide ajal. 2006. aastal korraldatud konkursi võitis töö “Murtud müür”, autoriteks klaasikunstnik I. Lill, K. Vahter ja A. Rööpson. Tegemist oli lehtklaasist 5 meetri kõrguse monumendiga, mille kihtide vahele on trükitud väljavõtteid Eesti ajaloo sündmusi määranud dokumentidest, ajastutele iseloomulikke fotosid ja plakateid. Ivo Lill tegi põhjaliku eeltöö, oli saavutatud ka kokkulepe Soome firmaga, kes objekti teostanuks. Kahjuks jõudis Vabadussõja monumendi teostamine oma rapsimisega kaasnenud fopaadega “Murtud müürist” ette ja tõi kaasa selle, et tellijad ei tahtnud klaasmonumendist enam midagi kuulda. See on näide ande ja töö raiskamisest, mis järgnes võhiklike otsuste jõuga läbisurumisele.

Teiseks põhjustas õnnetu monument klaasi kui kunstimaterjali maine languse. Seda julgen väita kauaaegse õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias. Sisseastujate arv langes ja küsitavus klaasiosakonna vajalikkusest on õhus tänaseni. Õnnetu objekti tõttu võimendus kuvand, et klaas on eelkõige keeruline, kallis ja problemaatiline. Saame vaid ette kujutada, millise tõuke meie avaliku ruumi ja ka klaasikunsti eriala arengule ja oleks andnud nii kunstiliselt kui tehniliselt õnnestunud klaasmonumendi püstitamine.

Eesti klaasikunsti tugevus on isikupärastes kunstnikukäekirjades, tehnoloogiliselt eelkõige sulatustehnikate valdamises. Oleme suhteliselt väikeses formaadis töötades palju õppinud ja õpitu on küps kasvama oluliselt suuremaks. Koostöö klaasifirmade, arhitektide ja kunstnike vahel annaks rohkesti võimalusi nii klaasis kui loojates oleva potentsiaali realiseerimiseks.

[qode_advanced_image_gallery type=”grid” enable_image_shadow=”no” image_behavior=”lightbox” enable_icon=”yes” number_of_columns=”two” space_between_items=”tiny” images=”55,58,17182,62,60,27″ image_size=”medium”]
No Comments

Post A Comment